Lahendus on lihtsamast lihtsam: selleks, et materjalid jõuaksid ringlustehasteni, tuleb nende liigiti sorteerimine muuta inimestele kohustuslikuks.
Bioga tehti ots lahti
Kui 2024. aasta algusest muutus kohustuslikuks biojäätmete kogumine olmejäätmetest eraldi, oli kisa taevani – aegade algusest on biojäätmeid oma aianurgas kompostitud ja nüüd järsku ei tohi? Asjasse veidi rahulikumalt süüvides sai selgeks, et muidugi võib ka aianurgas kompostimist jätkata. Kel seda võimalust aga pole, saab alternatiivina biojäätmed üle anda neid konteinerisse kogudes. Kümme kuud hiljem on see kõigi jaoks uus normaalsus.
Pakendid on jäätmeliik, mida üliedukalt saaks taaskasutusse suunata, kui selle elanikelt kätte saaks. Klaas, plast- ja metallpakendid, aga ka joogikartong ning papp-paber – see kõik on väärt materjal, mida saaks uuesti ja uuesti kasutada (ja siinkohal pean silmas nende kasutamist materjalina, mitte soojuseks põletatuna).
Otsi lahendusi, mitte vabandusi
Sorteerimisalastel koolitustel kõlavad enamasti ühed ja samad mugavad vabandused või hirmud, miks kodus jäätmeid ei sorteerita: ei ole piisavalt ruumi erinevate kastide jaoks; pole mõtet, sest kõik läheb nagunii põletusse, inimene peab sorteerimisliinidel töötajate töö ise ära tegema; miks sorteerimise eest midagi ei maksta, naaber ka ei sorteeri ja kuni selleni välja, et jäätmete sorteerimine on piinlik. Ametnike poolt tuleb aeg-ajalt samuti põnevaid tõdemusi, justkui ei oleks Eesti inimesed liigiti sorteerimiseks veel valmis?!
Loomulikult on mul igale väitele vastuargument olemas: kõiki jäätmeliike ei peagi köögis kraanikausi all koguma; põletusse läheb see, mida ei ole eelsorteeritud ja millele ei ole täna veel ümbertöötluslahendust; sorteerimisliinidel teevad põhitöö ära masinad; kes ja kui palju peaks pakendite sorteerimise eest maksma ja kellele; naabrile võiks ise eeskuju näidata ja sorteerimine ei ole piinlik, vaid edasiviiv ja ainuõige elustiil, mida paljud juba viljelevad hoolimata ametnike ponnistustest neid läbi oma tegevusetuse või ka sõnade takistada.
Muutusi on vaja kohe
Taanis külastasime ettevõtteid Resource Denmark, Hjhansen Recycling ja Solum, kus nägime kaasaegseid sorteerimisliine. Lausa lust oli vaadata, kuidas jäätmehunnikud ühest tehase otsast sisse lähevad ja materjalid liigiti pakituna teisest otsast välja tulevad. Ka nendesse tehastesse jõuavad eelsorteeritud materjalid. Tehastel materjali kättesaamisega probleeme ei ole, sest sorteerimine on taanlastele kohustuslik. See on nüüd see koht, kus kerge vaevaga saaks midagi suurt, olulist ja tulemuslikku ka meil kohe ära teha – muuta pakendite kogumine olmejäätmetest eraldi kohustuslikuks kõikidele, et väärt materjal jõuaks ümbertöötlemiseks õigesse kohta.
Nii kaua, kui me eeldame, loodame, arvame ja unistame, et keegi võiks midagi selles suunas ära teha ja ise ei astu reaalselt ühtegi sammu, siis jäämegi lugema aruandeid, kus kümnendite kaupa mitte mingit muutust paremuse suunas ei ole toimunud. Jah, ka taanlastel on arenguruumi, aga kindlasti on meil Põhjamaade naabritelt palju õppida - nad teevad vähemalt midagigi.
Kes võtab vastutuse?
Sellele loole ilmus kommentaar AS-i Eesti Keskkonnateenused juhatuse esimehelt Argo Luudelt: ärgem olgem naiivsed, lihtsalt jäätmete sorteerimine maailma ei päästa!
Olen sellega igati nõus. Sorteerimisega üksi ei tee midagi ära. Selleks, et midagi muutuks, tuleb teha sektoriülest koostööd - valitsus kehtestama seadusandlikud raamid, tootjad tegema investeeringuid ringlussevõetavate pakenditele üleminekuks, tarbijad vähem tarbima ja sorteerima jne. Hetkel tundub, et keegi ei taha mitte mingit vastutust võtta ning nii tammumegi jäätmekäitluses ja ringlussevõtus ühe koha peal. Kui naiivne see on, kui ootame, et keegi teine midagi meie eest ära teeb?
